Esmaspäeval oli meil 100. slate.
Seda ka tähistati kohe. Katsetasin ka telefoni kaamerat.
Suur isa ja juht, kes karjub meie peale ja soovib eesti rahva ajaloo imelisi hetki järeltulevatele põlvedele salvestada. Temast tuleb peatükk. Ta otsustas tooli erastada.
See on kangelane Alvar, kes ehitas mulle väga laheda kinnituse.
Ja moosipilte, kojutulekul teepealt.
Lõpptulemused päevast kui käisime Volvo Amazoniga sõitmas.
Mingisugune valgus on filmile saanud. Ma ei ole kindel, kas see on minu või ilmutajate kala. Ma kahtlustan ilmutajate. 🙁
Täna jätkame sisevõtetega samas ruumis, kus eile ning seetõttu jäi ära päeva nõmedaim osa – asjade tassimine.
See eest aga lõpetame öösel kell neli ning siis tuleb kaks vaba päeva laulupeo puhul.
Tänane ohver osakonnati oleks heli.
Neid ma kirjeldaksin kui kõige kunstilisemaid isikuid. Kui eelmises osakonnas kindlapeale säras Alvari isiksus osakonnast endast üle, siis heli töötab hoopis grupilisemalt. Neid on enamasti kolm, neil on kõige lahedam tööjaam, mis on torni kujuline. Nende emotsioonid on lausa vapustavad, see õnn mis nende näol särab, kui saavad hea heli ülesvõtte, seda on nauditav näha. Aga oota vaid, kui keegi juhuslik elanik kõrvaltänavas kogemata oma diiselauto käivitab või kohalik oss oma madalabassilise tümpsuva bemmiga ringi tiirleb läheduses. Siis mobiliseeritakse terve logistikute armee ja saadetakse liikluskorraldajate sauadega vaest rullnokka eemale suunama. Kõrvaltvaatajana on nende perfektsus kaos. See on tunnetus, nuppude pidev kruttimine ja mikrofonide toppimine kaadrisse. Tõenäoliselt, kui film oleks nende teha, viiksid nad mikrofoni lähemale näitlejale kui näitleja enda nina ja kaamera vaadaku ise kuidas ta filmib. Filmigu selga. Selles hoolimata, on nad lahedad ja nende tegevust on väga mõnus jälgida. Võttemeeskonna hipid.
Esmaspäevani.
kõigil on applei tooted. kõigil.
Filmigrupp jaguneb veel väiksemateks gruppideks. Ja tõenäoliselt ma hakkan neid järgemööda kirjeldama.
Minu esimeseks ohvriks oleks valgus. Eriliselt, nende suur jumal ja perfektsionist Alvar. Sellest võiks teha omaette filmi, ” Ja siis ütles Alvar: Saagu valgus”. Ja sai valgus. Ja siis polnud valgus perfektne. Ja Alvar rääkis oma pisikesse mikrofoni “henry timmi veits vähemaks” ja valgus sai perfektseks sest väikesed alvari käsilased jooksevad, hüppavad ning teevad maagiat. Ükskõik kuidas ma pilti teha ka ei üritanud, siis ta jäi alati pildile suure särava päikesena ning valgustas kogu kaadri üle.
Kas ma rääkisin, et neil on elektrikaablid paksemad kui minu käsivars? Ning mingist seinapistikust voolu võtmise võib ära unustada. Kõik tuuakse kohale mitme suure autoga. Ehitatakse seinad, päikesed, taevad üles. Ma tunnen kaasa. Neil on isegi oma liivakotid, mida peab tassima. Rääkimata lampidest, katetest, jalgadest, juhtmetest jne. Olles valgusmeeskonnas, pole vahet kas oled Alvar või elektrik, tassima pead alati ja kõike. Ja palju.
See on see kole elektriauto.
Hoiatus, alguses on suhteliselt tehniline jutt.
Tänane päev möödus huvitavalt. Ma hakkan tasapisi süsteemist aru saama ning asjad hakkavad järjest hoomavamad tunduma. Saime nii vett kui päikest. Saime ka minu järgi oodata (kas ma mainisin et kaks seadet(juhtmevaba saatjate süsteem ning taasesitus-salvestusseade) on paar korda pange pannud heast peast?). See süsteem peaks olema plug and forget, vähemalt ma eeldaks sellise hinnaklassi süsteemilt rohkem sellist käitumist. Miks eeldan? sest seadistamisvõimalusi on neil piiratud.
Üldjoontes kui rääkida profiseadmetest (saatjad ja taasesitus ja salvestusseade) siis enamasti jagaksin nad kahte klassi: “lülita ja unusta ning ma töötan kuni maailma lõpuni” ja “appi sa pead mind enne kolm tundi seadistama, aga sa saad mind ka pesumasinaks läbi selle muuta”. Meie saatjate süsteem üritab olla “lülita sisse ja unusta” aga pigem on “mul on hellitusi vaja”. Mingisugusest väljalubatud 100m raadiusest ei saa midagi rääkida, pigem 3m on maksimum.
Kas ma mainisin et tal pole isegi võimalust signaali tugevust näidata? Nii et ma pean arvama iga kord, kas on piisavalt tugev. Kui homme aega leian, siis tahan lükata arvuti taha talle ja vaadata, kas ma näen midagi tarka. Ja antenni ka ei saa panna külge.
Kokkuvõtteks, ma ütleks, süsteemid on lahdeda. Aga arenguruumi on veel kõvasti. Eriti halb on ka niivõrd spetsiifiliste toodete tarkvara uuenduste toega.
Mittetehniline jutt
Muidu, tegelikuses läks päev hästi. Paar pilti kah.
Ahja, ma ei või teha pilti näitlejatest, kui nad on kostüümides, näitlejatest ebameeldivatel hetkedel või seda kohta, kus toimub filmi tegevus. Nii et seda ärge lootkegi. Õnneks see pole ka minu huviorbiidis.
Paar komentaari filmi kohta. Kui see välja tuleb, siis tasub seda kindlasti vaatama minna. Kasvõi visuaalse poole pärast, peab minema vaatama, need võttekohad ja kaameratöö, see on absoluutselt aasta filmi vääriline minimaalselt. Võrdluseks võib olla tooksin kahe päeva (!) järel cloud atlase (sest mul ei tule paremat meelde). Sisu poolest, saan komenteerida oma arvamust kõvasti hiljem.
See protsess oleks oma filmi väärt. Ma niivõrd tahaks, et mul oleks paar päeva võimalik kaameraga platsil ringi käia vabalt ja filmida. See on lihtsalt maagiline, kuidas on asukoht, ükskõik kus, kuhu saabub hulk inimesi ning ehitab linna üles, ca 15-30 minutiga. Ja edasi toimub paar tundi ülikiire elu, kõik sagivad ja teevad asju ning siis, järsku pakitakse kõik ülikiirelt kokku ja jäetakse kõik nagu enne. See meenutab mulle unenägusid, millest üles ärgates ei saa aru, kas see oligi päris? Või ülipikkasid päevasid, kui ei tule enam õhtul meelde, kas hommik oli päriselt või oli see vaid mälestus? Nii palju ideid on selle üles salvestamiseks. Eks järgmistel filmivõtetel üritan saada rohkem protsessi jälgija rolli.
Jooksmine on keelatud!
Kohalik supilinna salaselts. Paar korda sõitis mööda ka lapsi, kes nägid välja, nagu nad oleksid filmi päriselulised vasted. Ainult riided olid Supilinnlikumad.
Kaks kanget. Meie suur juht ja jumal, Esko ning Meedia.
Võlurid.
Sellise vihmase päikeseloojanguga pakkisime oma asjad kokku. See oli vapustav.