Filmigrupp jaguneb veel väiksemateks gruppideks. Ja tõenäoliselt ma hakkan neid järgemööda kirjeldama.
Minu esimeseks ohvriks oleks valgus. Eriliselt, nende suur jumal ja perfektsionist Alvar. Sellest võiks teha omaette filmi, ” Ja siis ütles Alvar: Saagu valgus”. Ja sai valgus. Ja siis polnud valgus perfektne. Ja Alvar rääkis oma pisikesse mikrofoni “henry timmi veits vähemaks” ja valgus sai perfektseks sest väikesed alvari käsilased jooksevad, hüppavad ning teevad maagiat. Ükskõik kuidas ma pilti teha ka ei üritanud, siis ta jäi alati pildile suure särava päikesena ning valgustas kogu kaadri üle.
Kas ma rääkisin, et neil on elektrikaablid paksemad kui minu käsivars? Ning mingist seinapistikust voolu võtmise võib ära unustada. Kõik tuuakse kohale mitme suure autoga. Ehitatakse seinad, päikesed, taevad üles. Ma tunnen kaasa. Neil on isegi oma liivakotid, mida peab tassima. Rääkimata lampidest, katetest, jalgadest, juhtmetest jne. Olles valgusmeeskonnas, pole vahet kas oled Alvar või elektrik, tassima pead alati ja kõike. Ja palju.
See on see kole elektriauto.