Minu isiklikus elus läheb järgnevalt: See väike tehniline mittetöötamine, mis tähendab kilplase moodi elamist on muutumas suuremaks probleemiks kui arvasime. Õnneks aga pärast ca 14h päeva leidsime veel jõudu, asi üle vaadata… ja ta hakkas tööle. Nüüd pole enam dubleerida tegevusi kaameraga, vaid tehnika teeb seda ise. Nii jäävad ära kogemata ühe või teise poolt mitte dubleeritud tegevused. Mul on lootus, et päeva lõpuks jalad ainult valutavad, mitte ei kuku otsast.

Üldistel teemadel, kuna ma kodus ei ela, okupeerivad minu tuba niikaua lõpetamise lilled. See on hea ma usun.

Ma tõesti ei jaksa täna rohkem kirjutada. Ma unustasin tahvelarvuti ka koju, et varem valmis kirjutdada midagi huvitavat.

Paar pilti.

Ahja, esimene päris vajalik asi läks ka katki. Tõrkuma hakkas aga juba mitu asja. Ühe monitori karp otsustas järgida filmi “honey I shrunk the kid” ning absoluutselt mitte kinni minna.

Homme on ametlikult päev otsa väljas võtted. Ma tahan seda vihmavaba päeva näha.

See auto sama kole välja väljast kui seest. Sain ka juhtida esimest korda elektriautot. Ma loodan et see oli lihtsalt väga halb auto esimeseks kogemuseks.

 

Erinevad tädid olid küll väga väga õnnelikud, et me filmime. Saabki maja ennem arhiveerida videolindile, enne kui ära kolitakse igaveseks (missugune minu sõnade valik!)

Ma ei uskunud, et nad nii rahulikud on. Pidevalt käis kuklas mõte, nüüd tuleb keegi kaagutama ja ütleb, et ära seda puuduja mine siit üldse minema.

 

homseni.