Decided to switch languages.

Memories from childhood

I started this project a while ago. It was supposed to be the first series of total 10-12 different works. By now I don’t think the project will be finished, at least in the way it was originally intended.

Idea was to take a memories from childhood and reproduce them, as they have changed over the years. First and the most memorable for me is obviously the house of Pippi Longstocking – Villa Villekulla. I only had some really vivid memories of the house being yellow and having a balcony, although while drawing, I remembered the color might have been coming from the book cover.

As far for techince, base is done on paper with medium-fine pen and coloring is digital. Sadly the pen turned out to be too thick for my taste in the final product, but there wasn’t much I wanted or could do to correct it. Although I am quite happy with the house itself, the background, ground and garden are really screaming for a retouch in color department.

Otsustasin ka pidada videopäevikut. Sellest tulenevalt ka porto tehniline test.

Näha saab siin
https://www.youtube.com/watch?v=00dtfd5eaJo

 

Praeguseks olen saanud kuus süsti, kaheksa haiguse vastu. Seoses sellega on minu õlalihased päris valusad.

-kollapalaviku

-a-hepatiidi

-tüüfuse

-poliomüeliidi

-difteeria

-teetanus

-läkaköha

-meningokokk

Ma pole elusees olnud niivõrd kaitstud.

Viimased päevad Portos möödusid pigem rahulikult. Pool aega sadas ja teine pool oli lihtsalt külm elada. pärast ca 18h reisimist, sain ka tagasi Tartusse, kus küll väljas on külm, aga toad on köetud.

 

Leidsime ka kohaliku turu. Maja mis on seest tühi. Kahjuks oli pooltühi ka müüjate osas. Ei teagi kas oli vale päev või muu põhjus.

 

Ateljeed asuvad kaubanduskeskuse viimasel korrussel. Vaade linnale, klaasi ja betooni raamistikus.

 

Indreku uue kodu hoov. Ainuke muru, mida on näha, pressib end kivide vahelt välja. Kuigi ma ei usu et seal mulda on all, sest see peaks olema tänavast korrusse võrra kõrgemal. Ja tal on apelsini puu hoovis.

 

 

Algselt küll kaugemal oleva pargi, kuid nüüd Indreku uue kodu tänaval/majaees seisavad naised. Tuleb välja et see on täiesti punaste laternate tänav, kus autod sõidavad mööda ja vahepeal peatuvad.

 

 

Praeguseks olen tasapisi hakkanud harjuma selle pideva jahedusega, mis siin igas punktis kummitab. Ilusamatel ilmadel tekib tunne, välikohvikus kohvi juues pusaväel et polegi veebruar, see kuudest kõige külmem. See tuleb ainult siis meelde, kui pole mõnda aega liikunud ja jahedus hiilib ligi. Normiks on saanud pidevalt mantli ja mütsi kandmine siseruumides. Kõigil.

 

Hostel kus ma ööbib on vägagi postiivine. Siin töötab öömaja ja hommikusöögi eest neli rändurit. Aga kuna pole turismihooaeg, siis võib juhtuda et reedel läheb kogu hosteli meeskond koos paari külastajaga koos välja, ning hostel keeratakse lihtsalt lukku. Nii juhtuski, ning praeguseks olen ma ka jäänud viimaseks kliendiks siin, kuigi tunne on rohkem nagu sõpruskond elaks koos. Koos tehakse süüa, veedetakse ühes ruumis, terve maja ainukese soojapuhuriga õhtuid.

Hostel ise asub väga ilusas restaureeritud majas, läbi nelja korruse ning voodikoha hinnad 12 voodiga privaattoas algavad 8 eurost.

 

Laupäeval saime info kirbuturust. Kui minu ettekujutuses tähendas see rohkem igasuguseid riideid ja sööki, siis tegelikus oli veidikene kurvem. Kogu üritus nägi välja, et pool müügis olevast kraamist oli ma-ei-ole-kindel-kas-peaksin-ära-viskama-või-müüma ja teine pool tundus olevat varastatud. Paar üllatavalt odavat leidu siiski oli, näiteks valik retro trükimasinaid mille hinnad algasid 10st eurost. Kahju ainult et ma käsipagasiga tulin.

Mul on kahtlane tunne et nägin ookeanit esimest korda. See ei läinud hästi. Kohtusin mingi rouge wave väikevennaga ning soolatasin üle nii oma püksid, tossud ja sokid. Ohutus kauguses tuli ei kuskilt igaltpoolt üks hetk vesi, ning mul polnud võimalustki selle eest pääseda. Nüüd on jalanõud mõnusalt soolatriipudega kaetud, pessu ma neid aga enne eestist ei saa panna, sest alternatiivi mul pole. Arvestades, et siin pole siseruume, nagu meil külmas põhjas, kus ennast soendada siis loodan et haigeks ei jää.

 

Lisan ka paar steretüüpset pilti Portost ja kividest