Kas ma olen kurb? Mitte eriti. Kas ma olen rõõmus? seda ka otseselt mitte, kuigi vaba unereziim on tore vahelduseks. Nagu Istanbulist tagasi tulles, “kui eelmine ei lõppe, ei saa uus seiklus alata”

 

 

Hotell kus ööbisime.

 

Ei, meil ei olnud tulekahjut.

 

Küll aga käisid arstid platsil. Ilma vilkuriteta, said hoopis kiire ringkäigu võtteplatsil.

 

Üllatavalt külm oli, eriti kui teinekord pidi paigal olema päris mitu tundi. Seetõttu oli meil ka päris soojad ahjud.

 

Väga armas koer oli.

 

Kraanikauss.

 

Suur isa ja juht julgustamas väikesi mesilastöölisi oma head tööd jätkamas. Teisesõnaga Esko segamas töötegijaid.

 

Järsku karjuti LÕUNA LÕUNA LÕUNA LÕUNA LÕUNA ja oligi läbi. Nelikümendmisiganespäeva võtteid. Ei olnud enam homset call sheeti ega ka toitlustust(ilmselgelt, mida ma igatsen?). Ainult suuuuuur suur pakkimine. Pikalt pärast seda kui enamus oli lahkunud, jäid platsile veel logistika, valgus, kunst ja kaamera. Meil läks isegi hästi, saime suhteliselt kiirelt asjad kokku. Ülejäänutel läheks veel päev otsa.