Esmaspäeval ja teisipäeval ajasime linna segadusse. Kell seisis ja käis edasi tagasi. Raekoja katusealune on suhteliselt hämar, ning parema tulemuse jaoks on värvid maha keeratud.

Päevotsa veeta tolmuses katusealuses, kus päike lõõmab teiselpool väsitab nii mõnegi ära.

 

Selline tolm lendles pidevalt ringi, õnneks kõik siiamaani veel töötab.

 

Tähtsad ninad koos.

 

Mulle meenutavad need pildid millegipärast westerni võtteid.

 

Suur juht ja liider rahutus olekus, kuna see keegi, kelle pärast me ootame, valmis saab et saaks alustada. Ja salvestada selle imepärase hetke järeltulevatele põlvedele.

 

Teine õhtu lõppes ilusa päikeseloojanguga. Ja linnarahvas sai oma korrektse kellaaja ka tagasi.