The fairytale of fisherman and an oil rig

Well, it is a way of life anyway, if not a fairytale. Although the whole south province of the country is quite poor and lives from the fish from the ocean, there were signs of businesses doing quite well. I guess the oil refinery and production plant that was built was up to par even with European standards. After a bit of research it seems the oil rig we saw next to the fishing village belongs to only Cameroon owned oil company. But where the money is going and is it even reaching anyone locally, I couldn’t tell. At the same time, life goes on. Men go fishing, day and night, bring it back to the shore where women spend their days selling. Every morning boats arrive and start offloading fresh fish. Limbe itself is one of the most touristic places in Cameroon, famous for it’s black sand beaches and great waves among surfers.

Another thing that I seem to notice more and more is that Cameroon could have been way more developed, especially Limbe. There are signs of well built resorts, signs that there was once money for building things on par with European standards. But at some point the spending stopped and now all that is left are old half luxury hotels that are slowly breaking down and becoming forgotten. There is no spending anymore on the upkeep of once fancy houses and places. There are comments online, that it is bad management on Cameroon ministry of tourism part and in this scenario it would fit. But was it really like that, I can’t confirm. It reminds me of old soviet architecture, as in sense grand-once-now-forgotten. In fact, if I have any dream of how life might have been in the late soviet union, I would take this place as example. Almost empty resorts, still clean, but in really need for a fix up, for the last 10 years. The people who work there, it seems they still try to keep the image of quality places, but the broken ocean pool, the rusted trough railings, the soviet like cafeteria cant be hidden. And they are back where they were before, fishing. Keeping their lives together with fish, instead of trying to exploit the magical natural black sand beaches and wonderful nature. They have fantastic wildlife reserve and world famous botanic garden, that still seem to be quite well functional, but soon to be needing an upgrade. It could have been the next Hawai, keeping up the Cameroon economy, now it just a forgotten resort, in some long forgotten place in the old soviet union.

 

If this seemed too depressing for you, you should be happy to know that this might not be the reality at all. We have seen and even been to some quite well kept beach resorts. The fact that some of them are deteriorating, might be just bad business practices. Limbe is still world famous among surfers and tourist, who come to Cameroon just for Limbe.

If I were to compare the two, Limbe and Buea I would say  that Limbe is what would fit in the stereotypical tourist place. People know that white skin is possible income and they act more according to this. In Buea, I would say it is more straightforward interaction. We get yelled White man occasionally, but they are mostly just curious. Reactions have been mostly positive, starting from kids being fascinated with our white skin to just waving. There has been some negative feelings also towards us, but I take it as honest interaction. I don’t think I would see it in some more well known place, where the walking wallet stereotype is suppressing real interactions.

As the access online has been more than hectic, I am using this rare chance to upload a bit more. A total of 34 pictures, almost full film from our trip to Limbe.

 

 

[su_spoiler title=”Tõlge” icon=”plus-circle”]Limbe on muinasjutt kalamehest ja nafta puurtornist

Muinasjutt kalamehest ja nafta puurtornist No, see on eluviis, kui mitte muinasjutt. Kuigi kogu lõuna pool riigist on üpris vaene ja elatab ennast kalastamisega ookeanist oli seal on märke, et äri läheb päris hästi. Ma arvan, et naftatöötluse ja tootmise tehas, mis ehitati, oli võimeline isegi Euroopa standartitele vastama. Pärast mõningast uurimist tundus, et puurtorn, mida me nägime kaluriküla kõrval kuulus ainukesele Kameruni naftafirmale. Kuid kuhu see raha läheb ja kas see üldse jõuab kohalikeni, seda ma ei suutnud välja mõelda. Samal ajal elu läheb edasi. Mehed lähevad kalale päeval ja öösel, toovad selle kaldale, kus naised veedavad oma päeva seda müües. Iga hommik paadid saabuvad ja alustavad kala mahalaadimist. Limbe ise on üks kõige turismisoodsamaid kohti, kuulus surfarite hulgas oma musta liivaga randade ja suurte lainetega.

Teine asi, mida ma ma märkan üha rohkem on see, et Kamerun võiks olla palju rohkem arenenud, eriti Limbe. Siin on märke hästi ehitatud kuurortitest, märke, et siis oli kunagi raha, et ehitada Euroopa standartitele vastavalt. Kuid mingi hetk raha kulutamine lõppes ja nüüd on sellest kõigest järel ainult vanad poolvalmis luksushotellid, mis vaikselt lagunevad ja vajuvad unustuste hõlma. Ei kulutata enam raha, et kunagi uhkeid hooneid üleval pidada. Kommentaarid veebis väidavad, et selle põhjus on halb korraldus Kameruni tursimiministeeriumi poolt ja see põhjendus sobiks eelmainitud stenaariumisse. Kuid oli see tõesti nii, seda ei suuda ma kinnitada. See meenutab mulle vanu nõukogudeaegseid arhitektuuri saavutusi selles mõttes, et kunagi uhke, nüüd unustatud. Õieti, kui mul on mingi nägemus, kuidas elu nõukogude aja lõpul võis välja näha, siis võtaks ma selle koha näidiseks. Peaaegu tühjad kuurordid, veel puhtad, kuid hädasti vajavad remonti juba viimased 10 aastat. Inimesed kes seal töötavad üritavad jätta kohast kõrgkvaliteedilist muljet, kuid katkist ookeani basseini, läbiroostetanud käepidemeid ja nõukogudeaega meenutavat kohvikut ei saa peita. Ja nad on tagasi seal kus enne, kalastamas. Üritavad oma elu elada kalastades ja mitte kasutades ära võluvaid musta liivaga randu ja imelist loodust. Neil on fantastiline looduskaitseala ja maailmakuulus botaanikaaed, mis tundub veel töötavat üpris hästi, kuid varsti on vajamas uuendamist. See oleks võinud olla “uus Hawaii”, arendades Kameruni majandust, kui nüüd on see lihtsalt unustatud kuurort kuskil ammu unustatud vanas nõukogude liidus.

See võib tunduda masendav teie jaoks, kuid rõõmustav fakt on see, et see võibolla polegi reaalsus. Me oleme näinud ja käinud mõnes päris hästi ülalpeetavas ranakuurordis. Fakt, et mõned neist lagunevad võib olla lihtsalt halvas äripraktikas. Limbe on ikka kuulus surfarite ja turistide hulgas, kes tulevad Kameruni just Limbe-i pärast.

Kui ma peaks võrdlema neid kahte, Limbe-I ja Buea-d, siis ma ütleks, et Limbe on miski mille ma paigutaks stereotüüpse turismikoha kategooriasse. Inimesed teavad, et valge nahk tähendab võimalikku sissetulekut ja nad käituvad sellele vastavalt. Buea-s ma ütleks, on inimesed rohkem uudishimulikud. Reaktsioonid on olnud üldiselt positiivsed, alustades lastest kes on lummatud meie valgest nahast, kuni lihtsalt lehvitamiseni. On olnud ka negatiivsed tundeid meie vastu, aga ma võtan seda kui ausat suhtumist. Ma ei usu, et ma näeks seda mõnes rohkem tuntud kohas, kus kõndiva rahakoti stereotüüp summutab reaalse suhtluse.

Kuna internetiühendusele ligipääs on olnud rohkem kui heitlik, siis kasutan ma harukordset võimalust üleslaadida natuke rohkem. Kokku 34 pilti, peaaegu täielik film meie reisist Limbe-i. [/su_spoiler]