Oli erandlik päev. Miniaalne meeskond ja palju erinevaid lokatsioone. Ilmselgelt palju võtteid jõepeal. Lõplikult ei surnud üksi paat ära, ning ka kõik planeeritud asjad said tehtud.

Küll aga tuli kesklinna paatidega sõites üllatus. Jõgi oli vees suplejaid täis. See tähendas, et meie ei saanud oma paatidega nende keskele tormata vaid pidime ootama võtetega kuni nad lõpetavad.

 

Mingi suuremat sorti emajõe päevad olid. Pole päris kindel, vastaskaldal meist, asus nende lava igatahes.

 

Jõepealsed võtted tähendavad palju ootamist. Nagu ooooootamist ja veidi veel ootamist. Ja siis 5 minutit rahmeldamist, kuni paadid korra kaldasse tulevad ja siis edasi ootamist. Telefon on inimeste kõige kasulikum sõber sellises punktis. See on väike, selle saab kahe sekundiga taskusse panna, see ei vaja keskendumist ja seda saab iga hetk uuesti jätkata. Täpselt ideaalne meelelahutus hetkedel, kui peab iga hetk olema valmis.

 

Pärast võttepäeva jäi linn minu koduteele.

Edgar murdis oma sõrme luu ära põhja Eestis vilja kühveldades jättes selle betoonploki vahele ning oli ise selle üle väga uhke.

See metall asi ümber tema sõrme on tänapäevane “kips”.