Praeguseks olen tasapisi hakkanud harjuma selle pideva jahedusega, mis siin igas punktis kummitab. Ilusamatel ilmadel tekib tunne, välikohvikus kohvi juues pusaväel et polegi veebruar, see kuudest kõige külmem. See tuleb ainult siis meelde, kui pole mõnda aega liikunud ja jahedus hiilib ligi. Normiks on saanud pidevalt mantli ja mütsi kandmine siseruumides. Kõigil.

 

Hostel kus ma ööbib on vägagi postiivine. Siin töötab öömaja ja hommikusöögi eest neli rändurit. Aga kuna pole turismihooaeg, siis võib juhtuda et reedel läheb kogu hosteli meeskond koos paari külastajaga koos välja, ning hostel keeratakse lihtsalt lukku. Nii juhtuski, ning praeguseks olen ma ka jäänud viimaseks kliendiks siin, kuigi tunne on rohkem nagu sõpruskond elaks koos. Koos tehakse süüa, veedetakse ühes ruumis, terve maja ainukese soojapuhuriga õhtuid.

Hostel ise asub väga ilusas restaureeritud majas, läbi nelja korruse ning voodikoha hinnad 12 voodiga privaattoas algavad 8 eurost.

 

Laupäeval saime info kirbuturust. Kui minu ettekujutuses tähendas see rohkem igasuguseid riideid ja sööki, siis tegelikus oli veidikene kurvem. Kogu üritus nägi välja, et pool müügis olevast kraamist oli ma-ei-ole-kindel-kas-peaksin-ära-viskama-või-müüma ja teine pool tundus olevat varastatud. Paar üllatavalt odavat leidu siiski oli, näiteks valik retro trükimasinaid mille hinnad algasid 10st eurost. Kahju ainult et ma käsipagasiga tulin.