Disclaimer time!
Please bear in mind, this is a westerners view of Cameroonian(or African) way of doing things. This does not mean that local way of doing things is wrong, it is different.

 

It’s strange to the extent that the mind cannot decide between farce and genuine help. Perhaps the truth resembles a small 100 francs silver coin, with its “heads” and “tails”. Maybe it’s not even a 100 francs coin, since that would make a reference to 100% effort, when actually the performance resembles more to a 25 francs coin. For small and tiny help you get in return the feeling of satisfaction, a blown-up ego and a few (too many) pictures that will remind you, every time you go into a crisis, of how humane you are and how much good you’ve done to the world. I wouldn’t have minded if they kicked us out of the place.

-Milena, Volunteer

On Tuesday, although it was supposed to be our training day, instead we visited two hospitals. And it was surreal. But let us start from the beginning.

We visited two hospitals. Both were first time receiving help from CcreadCameroon. The first one we visited with quite a big group of people and it was probably the most surreal thing I have experienced until now. It was all acted out like we were saving the world, only by giving them some basic stuff. It must be fake was the first thought I had watching this situation unfold in front of me. This is circus. Later though, considering how things are run here, I guess this is the way hospitals welcome all the gifts, because the helpers expect to be considered saving the world.

The second visit, gave me some more insight of what was wrong in the first visit. This time though, only four of us were visiting, three volunteers and one intern from CcreadCameroon. The head of the hospital was in the middle of letter to community asking help for some basic stuff and it felt way more sincere. He was more than helpful to show us around and tell us about how they run things. As there was only four of us, we also managed to get a better overview of the place. It was the common man hospital. They are missing almost everything, but they are still working. We gave them gifts of sterile birthing kits, but in reality what they need are beds, financing and running water.

So what went wrong in the first hospital? Well we arrived in big group of well dressed group of people, walking around with iphones and taking pictures like tourists. We looked like we are here to save the world. They acted as we expected them to act. In the second one, only I was taking pictures and I really tried to stay in the background. They mostly communicated with intern and had way more intimate conversation about hospital. They seemed sincerely happy to receive the things that we gave and we felt better giving them without expectations to save the Africa in return. I mean, my job will be documenting and taking pictures of these occasions, but this can be done without such a big fanfare.

And what is my conclusion? Well, things are happening and mostly the change is a good thing in this case. The culture might be different, but it shouldn’t be stopping people from trying to help. And at least we can all agree on the idea behind it, even when the way how something is done here does not fit straight away with me. Culturally different.

 

 

Going to save the world. Or that one common man hospital.

The room for giving birth.

 

 

There are hospitals with better equipment, but they also cost quite a lot more. A common man does not have money for the fancy hospitals.

 

This is what I think is the head doctor, asked to take pictures of us.

 

Going to the other hospital.

 

Laboratory wit Ebola expert and our spanish volunteer.

 

Pharmacy.

 

 

And the portraits of the other two volunteers

 

Ama from Spain

 

 

And Milena from Macedonia

 

The street our office is located. Notice it is paved!

 

These are on the street, counting your water usage.

 

[su_spoiler title=”Tõlge” icon=”plus-circle”]Sürreaalne maailma päästmise tsirkus

Vastutust välistava klauseli aeg.

Palun pidage meeles, et see on lääne inimese arvamus kuidas Kameruni (või Aafrika)  moodi asju tehakse. See ei tähenda, et kohalike viis on vale, see on erinev.

On imelik, et mõistus ei suuda otsustada farsi ja ehtsa abi vahel. Võibolla tõde sarnaneb väikese 100-frangisele hõbemündile, oma “kulli” ja “kirjaga”. Võibolla see pole isegi 100 frangine münt, kuna see oleks viide 100% pingutusele, kui tegelik suutlikkus on võrdne 25-frangisele mündile.Väikse abi eest saad sa rahulolu tunde, ülepaisutatud ego ja mõne (liiga mitu) pildi, mis meenutavad igakord, kui oled kriisis, et kui humaane sa oled ja kui palju head oled teinud maailmale. Ma ei pahandaks, kui nad meid meie kohast välja viskaks.

–Milena, Vabatahtlik

Teisipäeval, kuigi see oleks pidanud olema meie koolituspäev, siis selle asemel me külastasime kahte haiglat. Ja see oli sürreaalne. Kuid alustame algusest.

Me külastasime kahte haiglat. Mõlemad said esimest korda CcreadCameroo-ilt abi (Tõlkija: CcreadCameroon on organisatsioon, mille kaudu antakse abi, praegusel juhul vabatahtlike näol.) Esimest haiglat külastasime suhteliselt suure grupiga ja see oli tõenäoliselt kõige sürreaalsem asi, mida ma kogenud olen praeguseks. See näis välja nii nagu me päästaks maailma, andes neile ainult elementaarseid asju. See peab olema võlts, mõtlesin ma esmalt, kui see situatsioon minu ees lahti rullus. See on tsirkus. Hilisem mõte, võttes arvesse kuidas siin asju aetakse, tundub, et see on viis kuidas haiglad võtavad vastu kingitusi, sest aitajatelt oodatakse maailma päästmist.

Teine visiit andis mulle rohkem vaadet seestpoolt, mis oli valesti esimesel külastusel. Seekord külastasime ainult neljakesi, kolm vabatahtlikut ja üks intern (Tõlkija: intern- katseajaga töötaja/väikse kogemusega) CcreadCameroon-ist. Haigla juht oli poole peal kirjaga, kus küsis kogukonnalt elementaarseid asju ja see tundus palju siiram. Ta oli rohkem kui abivalmis näitama haiglat ja kuidas neil asjad siin käivad. Kuna meid oli ainult neli, siis suutsime me palju parema ülevaate kohast saada. See oli tavalise inimese haigla. Neil puudus peaaegu kõik, aga nad siiski töötavad. Me andsime neile steriilse sünnituskomplekti kingitusena, aga tegelikkuses vajavad nad voodeid, rahastust ja jooksvad vett.

Kuid mis läks siis valesti esimeses haiglas? Me saabusime suures grupis hästiriietatud inimestega, kõndides ringi oma iphone-idega (Tõlkija: iphone=nutitelefon) ja tehes pilti kui turistid. Me paistsime välja kui oleks siin, et päästa maailma. Nad käitusid nii, nagu me ootasime, et nad käituvad. Teises haiglas, tegin ainult mina pilte ja üritasin jääda tahaplaanile. Nad enamasti suhtlesid interniga ja rääkisid palju detailsemalt haiglast. Nad tundusid palju siiramalt õnnelikud asjade üle, mis me tõime neile ja me tundsime ennast paremini andes neid, ilma ootuseta päästa Aafrika vastutasuks. Ma mõtlen, et minu töö saab olema dokumenteerimine ja piltide tegemine sellistel juhtudel, kuid seda saab teha ilma nii suure kärata.

Ja mis on mu kokkuvõte? No, asjad liiguvad ja enamasti muutus on hea praegusel juhul. Kultuur võib olla teine, kuid see ei peaks peatama inimesi proovimast aidata. Ja vähemasti me kõik saame nõustuda ideega selle taga, isegi kui asjad ei käi täpselt nii, nagu mina neid ette kujutan. Kultuurselt erinev.

[Piltide alused tekstid]

Läheme maailma päästma. Või seda ühte tavalise inimese haiglat.

Sünnitusruum

On haiglaid, kus on parem varustus, kuid need maksavad ka märgatavalt rohkem. Tavalisel inimesel pole raha peene haigla jaoks.

Ma arvan, et see on peaarst, ta küsis kas saab pilti meist teha.

Teel teise haiglasse.

Laboratoorium Ebola experdiga ja meie hispaania vabatahtlikuga.

Apteek.

Kahe teise vabatahliku portreed.

Ama Hispaaniast.

Ja Milena Makedooniast.

Tänav, kus meie kontor asub. Pange tähele, see on asfalteeritud!

Need on tänavatel, mõõtes vee kasutust.

123test[/su_spoiler]

 

 

The fairytale of fisherman and an oil rig

Well, it is a way of life anyway, if not a fairytale. Although the whole south province of the country is quite poor and lives from the fish from the ocean, there were signs of businesses doing quite well. I guess the oil refinery and production plant that was built was up to par even with European standards. After a bit of research it seems the oil rig we saw next to the fishing village belongs to only Cameroon owned oil company. But where the money is going and is it even reaching anyone locally, I couldn’t tell. At the same time, life goes on. Men go fishing, day and night, bring it back to the shore where women spend their days selling. Every morning boats arrive and start offloading fresh fish. Limbe itself is one of the most touristic places in Cameroon, famous for it’s black sand beaches and great waves among surfers.

Another thing that I seem to notice more and more is that Cameroon could have been way more developed, especially Limbe. There are signs of well built resorts, signs that there was once money for building things on par with European standards. But at some point the spending stopped and now all that is left are old half luxury hotels that are slowly breaking down and becoming forgotten. There is no spending anymore on the upkeep of once fancy houses and places. There are comments online, that it is bad management on Cameroon ministry of tourism part and in this scenario it would fit. But was it really like that, I can’t confirm. It reminds me of old soviet architecture, as in sense grand-once-now-forgotten. In fact, if I have any dream of how life might have been in the late soviet union, I would take this place as example. Almost empty resorts, still clean, but in really need for a fix up, for the last 10 years. The people who work there, it seems they still try to keep the image of quality places, but the broken ocean pool, the rusted trough railings, the soviet like cafeteria cant be hidden. And they are back where they were before, fishing. Keeping their lives together with fish, instead of trying to exploit the magical natural black sand beaches and wonderful nature. They have fantastic wildlife reserve and world famous botanic garden, that still seem to be quite well functional, but soon to be needing an upgrade. It could have been the next Hawai, keeping up the Cameroon economy, now it just a forgotten resort, in some long forgotten place in the old soviet union.

 

If this seemed too depressing for you, you should be happy to know that this might not be the reality at all. We have seen and even been to some quite well kept beach resorts. The fact that some of them are deteriorating, might be just bad business practices. Limbe is still world famous among surfers and tourist, who come to Cameroon just for Limbe.

If I were to compare the two, Limbe and Buea I would say  that Limbe is what would fit in the stereotypical tourist place. People know that white skin is possible income and they act more according to this. In Buea, I would say it is more straightforward interaction. We get yelled White man occasionally, but they are mostly just curious. Reactions have been mostly positive, starting from kids being fascinated with our white skin to just waving. There has been some negative feelings also towards us, but I take it as honest interaction. I don’t think I would see it in some more well known place, where the walking wallet stereotype is suppressing real interactions.

As the access online has been more than hectic, I am using this rare chance to upload a bit more. A total of 34 pictures, almost full film from our trip to Limbe.

 

 

[su_spoiler title=”Tõlge” icon=”plus-circle”]Limbe on muinasjutt kalamehest ja nafta puurtornist

Muinasjutt kalamehest ja nafta puurtornist No, see on eluviis, kui mitte muinasjutt. Kuigi kogu lõuna pool riigist on üpris vaene ja elatab ennast kalastamisega ookeanist oli seal on märke, et äri läheb päris hästi. Ma arvan, et naftatöötluse ja tootmise tehas, mis ehitati, oli võimeline isegi Euroopa standartitele vastama. Pärast mõningast uurimist tundus, et puurtorn, mida me nägime kaluriküla kõrval kuulus ainukesele Kameruni naftafirmale. Kuid kuhu see raha läheb ja kas see üldse jõuab kohalikeni, seda ma ei suutnud välja mõelda. Samal ajal elu läheb edasi. Mehed lähevad kalale päeval ja öösel, toovad selle kaldale, kus naised veedavad oma päeva seda müües. Iga hommik paadid saabuvad ja alustavad kala mahalaadimist. Limbe ise on üks kõige turismisoodsamaid kohti, kuulus surfarite hulgas oma musta liivaga randade ja suurte lainetega.

Teine asi, mida ma ma märkan üha rohkem on see, et Kamerun võiks olla palju rohkem arenenud, eriti Limbe. Siin on märke hästi ehitatud kuurortitest, märke, et siis oli kunagi raha, et ehitada Euroopa standartitele vastavalt. Kuid mingi hetk raha kulutamine lõppes ja nüüd on sellest kõigest järel ainult vanad poolvalmis luksushotellid, mis vaikselt lagunevad ja vajuvad unustuste hõlma. Ei kulutata enam raha, et kunagi uhkeid hooneid üleval pidada. Kommentaarid veebis väidavad, et selle põhjus on halb korraldus Kameruni tursimiministeeriumi poolt ja see põhjendus sobiks eelmainitud stenaariumisse. Kuid oli see tõesti nii, seda ei suuda ma kinnitada. See meenutab mulle vanu nõukogudeaegseid arhitektuuri saavutusi selles mõttes, et kunagi uhke, nüüd unustatud. Õieti, kui mul on mingi nägemus, kuidas elu nõukogude aja lõpul võis välja näha, siis võtaks ma selle koha näidiseks. Peaaegu tühjad kuurordid, veel puhtad, kuid hädasti vajavad remonti juba viimased 10 aastat. Inimesed kes seal töötavad üritavad jätta kohast kõrgkvaliteedilist muljet, kuid katkist ookeani basseini, läbiroostetanud käepidemeid ja nõukogudeaega meenutavat kohvikut ei saa peita. Ja nad on tagasi seal kus enne, kalastamas. Üritavad oma elu elada kalastades ja mitte kasutades ära võluvaid musta liivaga randu ja imelist loodust. Neil on fantastiline looduskaitseala ja maailmakuulus botaanikaaed, mis tundub veel töötavat üpris hästi, kuid varsti on vajamas uuendamist. See oleks võinud olla “uus Hawaii”, arendades Kameruni majandust, kui nüüd on see lihtsalt unustatud kuurort kuskil ammu unustatud vanas nõukogude liidus.

See võib tunduda masendav teie jaoks, kuid rõõmustav fakt on see, et see võibolla polegi reaalsus. Me oleme näinud ja käinud mõnes päris hästi ülalpeetavas ranakuurordis. Fakt, et mõned neist lagunevad võib olla lihtsalt halvas äripraktikas. Limbe on ikka kuulus surfarite ja turistide hulgas, kes tulevad Kameruni just Limbe-i pärast.

Kui ma peaks võrdlema neid kahte, Limbe-I ja Buea-d, siis ma ütleks, et Limbe on miski mille ma paigutaks stereotüüpse turismikoha kategooriasse. Inimesed teavad, et valge nahk tähendab võimalikku sissetulekut ja nad käituvad sellele vastavalt. Buea-s ma ütleks, on inimesed rohkem uudishimulikud. Reaktsioonid on olnud üldiselt positiivsed, alustades lastest kes on lummatud meie valgest nahast, kuni lihtsalt lehvitamiseni. On olnud ka negatiivsed tundeid meie vastu, aga ma võtan seda kui ausat suhtumist. Ma ei usu, et ma näeks seda mõnes rohkem tuntud kohas, kus kõndiva rahakoti stereotüüp summutab reaalse suhtluse.

Kuna internetiühendusele ligipääs on olnud rohkem kui heitlik, siis kasutan ma harukordset võimalust üleslaadida natuke rohkem. Kokku 34 pilti, peaaegu täielik film meie reisist Limbe-i. [/su_spoiler]

no comments necessary