Viimased päevad Portos möödusid pigem rahulikult. Pool aega sadas ja teine pool oli lihtsalt külm elada. pärast ca 18h reisimist, sain ka tagasi Tartusse, kus küll väljas on külm, aga toad on köetud.

 

Leidsime ka kohaliku turu. Maja mis on seest tühi. Kahjuks oli pooltühi ka müüjate osas. Ei teagi kas oli vale päev või muu põhjus.

 

Ateljeed asuvad kaubanduskeskuse viimasel korrussel. Vaade linnale, klaasi ja betooni raamistikus.

 

Indreku uue kodu hoov. Ainuke muru, mida on näha, pressib end kivide vahelt välja. Kuigi ma ei usu et seal mulda on all, sest see peaks olema tänavast korrusse võrra kõrgemal. Ja tal on apelsini puu hoovis.

 

 

Algselt küll kaugemal oleva pargi, kuid nüüd Indreku uue kodu tänaval/majaees seisavad naised. Tuleb välja et see on täiesti punaste laternate tänav, kus autod sõidavad mööda ja vahepeal peatuvad.

 

 

Praeguseks olen tasapisi hakkanud harjuma selle pideva jahedusega, mis siin igas punktis kummitab. Ilusamatel ilmadel tekib tunne, välikohvikus kohvi juues pusaväel et polegi veebruar, see kuudest kõige külmem. See tuleb ainult siis meelde, kui pole mõnda aega liikunud ja jahedus hiilib ligi. Normiks on saanud pidevalt mantli ja mütsi kandmine siseruumides. Kõigil.

 

Hostel kus ma ööbib on vägagi postiivine. Siin töötab öömaja ja hommikusöögi eest neli rändurit. Aga kuna pole turismihooaeg, siis võib juhtuda et reedel läheb kogu hosteli meeskond koos paari külastajaga koos välja, ning hostel keeratakse lihtsalt lukku. Nii juhtuski, ning praeguseks olen ma ka jäänud viimaseks kliendiks siin, kuigi tunne on rohkem nagu sõpruskond elaks koos. Koos tehakse süüa, veedetakse ühes ruumis, terve maja ainukese soojapuhuriga õhtuid.

Hostel ise asub väga ilusas restaureeritud majas, läbi nelja korruse ning voodikoha hinnad 12 voodiga privaattoas algavad 8 eurost.

 

Laupäeval saime info kirbuturust. Kui minu ettekujutuses tähendas see rohkem igasuguseid riideid ja sööki, siis tegelikus oli veidikene kurvem. Kogu üritus nägi välja, et pool müügis olevast kraamist oli ma-ei-ole-kindel-kas-peaksin-ära-viskama-või-müüma ja teine pool tundus olevat varastatud. Paar üllatavalt odavat leidu siiski oli, näiteks valik retro trükimasinaid mille hinnad algasid 10st eurost. Kahju ainult et ma käsipagasiga tulin.

Mul on kahtlane tunne et nägin ookeanit esimest korda. See ei läinud hästi. Kohtusin mingi rouge wave väikevennaga ning soolatasin üle nii oma püksid, tossud ja sokid. Ohutus kauguses tuli ei kuskilt igaltpoolt üks hetk vesi, ning mul polnud võimalustki selle eest pääseda. Nüüd on jalanõud mõnusalt soolatriipudega kaetud, pessu ma neid aga enne eestist ei saa panna, sest alternatiivi mul pole. Arvestades, et siin pole siseruume, nagu meil külmas põhjas, kus ennast soendada siis loodan et haigeks ei jää.

 

Lisan ka paar steretüüpset pilti Portost ja kividest

 

 

 

 

 

 

Alusaeg: 17.00
Asukoht: Tartu—>Tallinn

Indrek läks teisipäeval elama Portosse pooles aastaks, tegema sarnase erasmuse läbi nagu oli minu istanbul. Talle pileteid valides nädal varem ostsin ma ka endale ära, porto edasi tagasi oli kokku ainult 78 eurot. See tundus hea mõte vaadata kas ma saan hakkama oma väikese arvutiga, ning palju mul üldse vaja on asju. Kokkuvõttes pakkisin kümneks päevaks kaasa õlakoti täis asju – kaamera, väikese arvuti, viis vahetust pluuse. Ruumi võttis ainult teine kaamera, mille pidin indrekule järgi viima, sest ta tuli siia viieks kuuks ainult käsipagasiga ning see ei mahtunud talle ära.

Aeg: +4h
Kuigi minu lennuk läks riiast, sõitsin ma alguses hoopis Tallinna poole. Nimelt oli vaja tähistada vana sõbra, Briti vanemaks saamist, vähemalt oli selline kutse saadetud. Pidu oli tore, mitte kõige minulikum, kuid mõnus sellegipoolest. Toimus chicagos ja ka riietuskood oli, mida ma oma limiteeritud pagasiga kahjuks ei haanud üritamagi täita.

Aeg: +8h

Liitun peol hoopis Edgariga, kes on tulnud Tallinnasse käepaelu koguma, vähemalt tundub mulle nii. Nimelt sai tal kontsert läbi ja mina pean nigunii hommikuse bussini kuidagi vastu pidama, sest öömaja ma ei organiseerinud endale.

Aeg: +11h

Viskan Edgari venna põrandale pikali, et silm korraks looja lasta. Järsku käib juba äratuskell ja naudin tõenäoliselt viimast privaatses vannitoas hambapesu päris pika aja peale. Õnneks asub koht 2 minuti kaugusel bussijaamast.

Aeg: +13h

Istun Tallinn-Riia bussipeal. Liitub veel teine reisija. Ka bussijuhte on kaks, nii me istumegi, statistliselt pooleks. Kas ma magasin ka või mitte, seda ei ole enam võimalik taastada. Kellaaeg ja magamatus hakkavad tunda andma, ma pole kunagi olnud inimene kes suudaks vähese unega järgmine päev ka selge olla.

 

Aeg: +20h

Olen läbinud lennuki turvakontrollid ja ootan lennukile laskmist. Lennuk hilineb, vaikselt loodan juba et äkki üle kahe tunni. Sellisel juhul saab süüa ja ka kompensatsiooni…. Siiski ainult poole tunni ringis. Hea et mul ümberistumist pole. Kui alguses kartsin et minu käsipagasi kohta hakatkse küsima, sest ta koosnes kahest kotist(lubatud on üks ese), siis hilinemise tõttu ei kontrollita kellegi suurusi (wizz air, kes olevat eriti range sellega). Lennukis nõustun olema elupäästja rollis, kui peaks midagi juhtuma ning saan ekstra jalaruumi ja täiesti tühja istmepingi, muidu suhteliselt täis lennukis. Peas samalajal mõeldes et kaks Malaysian Airlines lendu olid põhjustanud kokku 44% terve aasta lennusurmadest.

Aeg:+23h

Ärkan selle peale et lennuk puudutab maad. Olles veidi segaduses, sest viimane asi mida mäletan olid ainult pilved. Lennujaamas läbin turvakontrolli, ning kuna minu tehnika hunnik on liiga suur, tehakse neile eriline keemiline kontroll. Pärast ülehinnatud snikersit hõivan kolm pinki ja laskun unne. Lisaks unele on ka pidev iiveldus tunne olnud kaks päeva ja ka palaviku tunne. Need kaks viimast tulenevad tõenäoliselt sellest, et nädala alguses sain neli vaksiini(kokku 6-7st), millest vähemalt üks oli elusvaktsiin. See ei tee aga minu olekut paremaks.

Aeg: +??

Ajavööndid on ajaarvestuse ka sassi ajanud, lähen ryanairi lennule, mis pärast wizz air-i poleksi nagu enam odavlennufirma. Seekord on ka kirjas istmekohad, ning suundudes oma määratud istmekoha juurde avastan et olen vist ainus, kes on jälle saanud pea täis lennukis saanud tühja rea. Lend möödub sujuvalt, joonistades. Saksamaalt tõustes ei saa ma vastu tundele et peaks paar pilti tegema. Samamoodi Portosse jõudes.

saksamaa:

porto:

Aeg: +32h

Jõudsin Portosse. Relatiivne soojus teeb meele heaks (+10c). Samuti pole Indreku hoiatatud pidevast vihmasajust jälgegi, aga metroorongi tulekuni kulub ikka pool tundi ja linna jõudmiseks teine pool.

Aeg: +34h

Hostel asub aga imelähedal metroopeatusele, kuhu on Indrek mulle vastu tulnud. Annan talle kaamerakoti ja jalutame hosteli, kuhu checkin ennast sisse kiirelt, samalajal kui Indrekult tänavapeal tubakapakk ära varastatakse. Sellest suhteliselt nördinud ja reisimisest näljased, lähme tema poole ning valmistame praemuna ja rummi.

Aeg: +36h

Jõuan hosteli, täis kõhuga tuleb hea uni mitme teki all. Sest kohalikud majad on ehitatud arvates, et nad asuvad troopilises kliimas. Nii see reaalsuses võiks isegi olla pideva suure niiskuse tõttu, küll aga mitte kraadide poolest. Ignoreerides niiskust võitlen võitvat lahingut kahe tekiga külma vastu ja tunnen inimesena ennast.

Aeg: +45h

Ärkan. Sisemine kell ütleb et kell on kaks päeval, telefon aga 12. Tänan teist ajavööndit, olen meeldivalt üllatunud hostelist ja naudin tänavavaadet rõdupealt.

Hiljem saan indrekuga kokku, kes on portoga sama vähe kursis kui mina ning võtame esimese tutvumistiiru ette. Seda aga näeb juba piltide pealt paremini.