Esimene päris võttepäev möödus taldrikuid lõhkudes ja kohvi juues. 12h pikkused päevad, millele lisandub veel paar tundi organiseerimiskulu. Ja mul ei saa olema ka ühtegi hetke, kus ei pea kohal olema. Ametipostii eripärasused. Lisaks absoluutne aplaus lastele, kes peavad ka pea terve päeva kohal olema ja on väga vapralt hakkama saanud. Ära mainimata ei saa jätta ka Spargli toiduvalikut, mis on absoluutselt meeldiülendav. Üldjoontes püsisime kavas ja nautisime päikesepaistet, keset vihma. Pisitehnilisi viperusi oli, mistõttu tuleb teatud asju automatiseerituse asemel käsitis teha. Vot sulle saksa tehnika täpsust.

Ma tahaks veel suuremat bussi, nii et maja poleks nähagi.

 

Üksik tehnikasaar keset korralagedust ja kunstiinimesi.

 

Selline näeb välja minu arust kompositisooniliselt ja esteetiliselt parim tööpunkt. Siin tehakse grammofoni plaate.

 

Homseni.

Teade: Nüüd saab ka teadet postituste kohta emailie. Paremal pool on väike kast, kuhu saad lisada oma emaili. Peale seda tuleb sulle kinnituskiri, milles pead vajutama saadetud lingile. Ma loodan, et töötab.

 

Vahelduseks midagi pikemat, järjejutu taolist, kui võib.

Nimelt võtan ma osa filmivõtetest Supilinna Salaselts. Kes ei tea millest jutt, siis allpool on paar linki

Lühitutvustusvideo asub siin:

https://www.facebook.com/photo.php?v=289913651176882

Nende videopäevikud asuvad siin:

https://www.youtube.com/channel/UC_l9t1YGj6VAfVocx_kJ6uw

ja FB leht siin:

https://www.facebook.com/supilinnasalaselts

 

Eile oli nö. tutvustav õhtu, kus käisime Pegasusega sõitmas. Väga head sööki pakuti, ning kokkuvõttes ka tänase päeva suhtes, söök on ilmselgelt saanud prioriteetseks, ning mul on vägagi hea meel selle üle. Minu elu üks suurimaid probleeme on eemaldatud. Sõites laevaga avastasin et Emajõe pealt saab päris mitmesse huvitavasse peaaegu järve mõõtu veekogusse. Ühest neist oli Ropka liivakarjäär. Lisaks on näha ka Tartu ümbersõidu silla ehitust. See on pea peaaegu valmis. Tänane päev oli nö. test päev ning alatest homsest võtan võtetele ka oma kaamera kaasa. Lisaks, saab lõpuks minu suur soov, mul on võimalus loodetavasti lähipäevil tänu minu endisele koolile ekraan ära kalibreerida. See tähendab et praegu sätin ma fotosid oma väga odava otsa arvuti monitori järgi, ning iga kord kui mujal neid näen, hoian kahe käega peast kinni.

 

 

Jaanipäeva pidasin kuskil võrumaal vesiveskis. Tee ääres olevat märgistamiseks olnud väljas kaks värvilist õhupalli.

Sõitsime maanteed pidi, leidsime õhupallid, sõitsime nende järgi ja jõudsime vesiveskini…

…ja vaatepilt pakkus meile parklat, kus olid ainult bemarid ning inimestel polnud kellegil juukseid peas. ettevaatlikult platsile sõites küsisime ettevaatlikult peo nime milleks vastati “jaanika 14” (või oli jaanika 24?). Selle peale tagurdasime ruttu minema ja tagasi maantee peale, ning nagu imet, olid meie teeotsa õhupallid mitte kaugemal kui 100m esimestest õhupallidest. Ainult tühjaks olid läinud ja märgi taha pugenud. Leidsime oma vesiveski ja karvasema peo üles. Ööbida sai hästi saunas, täisväärtuslikud 8 tundi ning seestpoolt lukustatava uksega, nii et kui keegi öösel ööbimiskohta otsis endale uksetaga kolistades, võis neid rahulikult ignoreerida.

 

fotod on seekord telefoniga.

Käisime pealinnas Volvo Amazoniga sõitmas, aastast 1966-1967. Aku ei laadinud, nii et pool aega veetsime seda käima pannes. Teine pool aega, mitte välja lülitades ja ringi sõites. Olenemata päeva alguses peaaegu vihmametsalikust paduvihmast, saime päris korraliku ilma ka. Oli tore. Video link on allpool.

http://youtu.be/TbjAmBasD9o